Loewenschede torn kuulub Tallinna keskaegsete kaitserajatiste hulka. 

1310. aastal hakati Taani kuninga Erik Menvedi fortifikatsioonieksperdi Jens Kanne initsiatiivil rajama Tallinna linna ümber uut müüri. Selle üks osa hõlmas ka tsistertslaste Püha Miikaeli nunnakloostri hooned ja osa maa-ala, nn Nunnakopli. Uuele müürilõigule rajas raehärra Winant Louenschede Tallinna esimese neljakorruselise ringmüüritorni.

1373. aastal valmis Loewenschede I torn. Selle välisläbimõõt oli 10,7 meetrit ja müüri paksus esimesel korrusel 1,55m. Taldmikult arvestades oli I torni üldkõrgus 15,5 m. Vastu linnamüüri ehitatud torni ülemine linnapoolne osa toetus müüri rinnatisele. Torni pääses linnamüüri kaitsekäigult, mis on säilinud nišina praeguse torni teisel korrusel. Torni teisel ja kolmandal korrusel oli viis võlvsillutisega laskeava, milliseid Tallinna teistes tornides pole.

1432–1438 valmis Loewenschede II torn. Toona tugevdati peamiselt torni nõrka ülaosa ja vähendati torni linnapoolset avatust. Loewenschede III ehitusjärgus 1455–1456 kaeti ülemised laskeavad kaarsillutisega ning torni linnapoolne lahtine külg ehitati kinni. Lisati uus sisevooder, millega torni seinapaksus kasvas esimesel korrusel 2,3 meetrini ja mis sulges teise korruse kõik laskeavad peale põhjapoolse. Torni kõrgus kasvas taldmikult arvestades 24,2 meetrini. Et see oli tollal Tallinna kogukaim linnatorn, nimetati seda lihtsalt Suureks torniks. Loewenschede III kivikonstruktsioonid on alates neljandast korrusest hästi säilinud. Ruumi eenduvas seinas on neli avarat püstkülikukujulist laskeava. Ruum on kaetud silindervõlviga, mis kandis rasket veekindlat lage koos heiterelvade ja moonavarudega. Loewenschede algne platvormikorruse põrand ei ole säilinud, on vaid jäljed sellest torni viiendal korrusel. Tornikiivri ehitusaeg on teadmata, kuid 1738. aastal tehtud joonistel on see juba olemas.

Kui Loewenschede torn kaotas kaitsefunktsiooni, hakati seda 18. sajandi lõpul korteriteks ehitama. Seetõttu lammutati kolme alumise korruse sisevooder (Loewenschede III). 1842. aastal elas torni praegusel 2. ja 3. korrusel tuletõrjemeister Barth. 1870. aastal kasutas heas seisukorras torni tuletõrjemeister Wagner.

Kui Eestimaa kubermanguvalitsuse ehitusosakond küsis 1870. aastal Tallinna rae arvamust linnakindlustuste muinsusväärtuse kohta, vastas raad: “…kuigi linna ringmüür muinsusmälestisena märkimisväärne ja huvitav on, väärivad säilitamist tõeliselt ainult Suur Rannavärav ja Harju värav, Pikk jalg ja endine Viru värav /—/, aga muu ei oma säilitamisväärset väljanägemist ja takistab ainult liiklust. Linn ei tunne ringmüüri säilitamise vastu mingisugust huvi /—/ mida varem nad kõrvaldatakse, seda kasulikum on see liiklusele.”

Kas siis või juba varem ehitati torni sisemus ümber mitmete vaheseintega. Laskeavade asemele tekkisid arhitektuurselt sobimatud ruutaknad.

Aastatel 1969–1970 likvideerisid restauraatorid tornis avariiohu. Torni sisemusse rajati raudbetoonkarkass koos torni ülemisi korruseid hoidvate tugipostide ning vahelagedega, taastati korruste algsed gabariidid ja laskeavade süsteem. Aastatel 1983–1984 sisustati torn loodava Eesti Arhitektuurimuuseumi ekspositsiooni tarbeks. Muuseum asus tornis 1991.–1996. aastani. Pärast arhitektuurimuuseumi väljakolimist oli tornil mitmeid rentnikke.

2009. aastal alustas Loewenschede tornis tegevust keraamikuid ühendav MTÜ Asuuritorn. Keraamikakeskuseks kohandamise käigus taasavati sissepääs Tornide väljaku poolt ja kolme alumise korruse vahele paigaldati keerdtrepp.

Kasutatud kirjandus:
Zobel Rein 1980 „Tallinna keskaegsed kindlustused“,
Tallinna kultuuriväärtuste ameti arhiiv,
Tamm Jaan 1984 „Restauraatorid vanas Tallinnas“